Miks päikesekaitse kosmeetika müügi kasv ei ole toonud kaasa melanoomi juhtude vähenemist?

Maailmas müüakse igal aastal üüratu kogus päikesekaitsekreeme, -õlisid, spreisid jms. vahendeid. Täpseid numbreid ei õnnestunud leida, kuid erinevate hinnangute põhjal sai kaudselt leitud, et kogu see iga-aastane päikesekaitse kosmeetika toodang mahub umbes 1,7 miljoni 200 liitrise tünni sisse. Kui see kõik Vabaduse Väljakule paigutada, oleks tulemus selline:

Maailm ei ole kogu aeg sellises koguses kreemi tootnud.
Päikesekaitsetoodete müük on aastakümnetega kordades kasvanud. Samal ajal diagnoositakse aga ka melanoomi rohkem kui kunagi varem.

Joonis 1: Päikesekaitsekreemi müügi elaniku kohta ja melanoomi haigestumus, vanuse mõju eemaldatud (1975 = 100%). Müügiandmed kuni 1990. aastani on hinnangulised. 2020. aasta langus tulenes peamiselt COVID-19 ajal vähenenud diagnoosimisest. 2025. aasta väärtused on ekstrapoleeritud. 2024 asemel on kasutatud 2023 väärtust (viimane teadaolev).
Milline oleks melanoomimäär ilma päikesekaitsekosmeetika müügi kasvuta ei ole teada. Andmed: SEER.

See seos peaks ju olema vastupidine! Kui päikesekreem peaks melanoomi ennetama, siis miks ei ole vähijuhtude kõver pöördunud alla? Tekib küsimus, et kuidas seda seletada? Kui rohkem päikesekreemi müüvates riikides esineb rohkem melanoomi, kas see tähendab, et kreem võib olla kasutu või sootuks kahjulik?

Loogiliselt oleks sellisele ebakõlale justkui kolm võimalikku seletust. Kas:

1. päikesekreem tegelikult ei kaitse melanoomi eest või lausa põhjustab seda;
2. päikesekreem muudab inimeste käitumist ja suurendab tegelikku UV-doosi;
3. müügi ja diagnooside kõrvutamine mõõdab midagi muud, kui me arvame.

On ilmselge, et müük ei võrdu kasutamisega. Me ei tea müügiandmetest, kes kreemi kasutas, kui palju seda nahale kanti, millistele kehaosadele ja kas seda uuesti peale kanti. Samas ei ole meil põhjust arvata, et inimeste käitumine selle koha pealt oleks ajalooliselt väga muutunud.

Melanoomidiagnoos ei näita ka, millal kasvaja põhjustanud kahjustus tekkis. Diagnoos võib saabuda aastakümneid pärast olulist UV-kokkupuudet. Samas hõlmab ülal olev graafik väga pikka perioodi (50 aastat), kust võiks statistiline mõju juba näha olla.

Riikides, kus müüakse palju päikesekreemi, on sageli ka:

• suurem sissetulek, mis võimaldab rohkem päikesereise;
• vanem elanikkond (melanoomi esineb vanematel inimestel rohkem);
• parem ligipääs dermatoloogidele;
• sagedasem nahakontroll;
• põhjalikum vähiregister.

24 Põhja-Euroopa riigi uuringus esines samamoodi päikesekreemi müügi ja melanoomi vahel positiivne seos, kuid samad riigid erinesid tugevalt jõukuse, linnastumise ja vanuselise struktuuri poolest. Pärast sissetuleku, linnastumise ja vanuse arvestamist ei ennustanud kreemimüük enam melanoomi, aga meie ootus on ju, et see peaks ennustama melanoomi vähenemist. Põhja-Euroopa uuring

Kuidas saaks päikesekreemi mõju tegelikult kontrollida?

Austraalias, Queenslandi väikelinnas Nambouris jagati 1621 inimest juhuslikult kahte rühma. Üks rühm pidi kasutama päikesekreemi iga päev, teine võis seda kasutada oma harjumuste järgi.

Nii saame oletada, et kui päikesekreem tõesti vähendab melanoomiriski, siis peaks ju kontrollitud kasutajad saama vähem melanoomi? Aga sellega on meil terve hulk probleeme. Suurim neist on eetika – me ei saa sundida inimesi päevitama kindlaks määratud hulka tunde, kui me teame, et katse tulemusena võib mõnedel neist tekkida surmav haigus. Lisaks:

1. melanoom on suhteliselt haruldane, mistõttu meie valim peab olema väga suur;
2. kasvaja kujunemine võtab kaua aega;
3. inimeste päikesekäitumist on keeruline kontrollida aastakümneid pärast katset;

Seepärast on pikaajalisi randomiseeritud uuringuid väga vähe.

Tulemus

Kümme aastat pärast katse lõppu oli:

• igapäevase kasutamise rühmas 11 melanoomi;
• oma äranägemise järgi kasutamise rühmas 22 melanoomi;
• invasiivseid melanoome vastavalt 3 ja 11.

Kõigi melanoomide tulemus jäi napilt tavapärase statistilise olulisuse piirile, sest juhtumeid oli vähe. Invasiivsete melanoomide erinevus oli statistiliselt oluline. Nambouri uuring

Seega:

Rahvastikugraafik jätab mulje, et päikesekreem ei tööta. Randomiseeritud katse osutab justkui vastupidises suunas aga sedagi ebakindlalt (väikese valimi ja piiratud geograafia tõttu). Probleem pole tingimata kreemi füüsilises võimes UV-doosi vähendada, vaid selles, kuidas laboratoorne kaitse muutub tegelikuks rahvatervise tulemuseks.

Miks melanoomikõver sellest hoolimata ei lange?

Probleemi mõistmiseks teeme rea oletusi, et teada, kas mõni neist vastab tõele.

Oletus 1. Müüdud päikesekreem ei jõua nahale

Me teame, et inimesed tihtipeale ei kanna kreemi nahale õigesti. Pakendil olev päikesekaitsefaktor ehk SPF saadakse kindla ja suhteliselt suure pealekandmiskogusega (keskmiselt 40ml kandmiskorra kohta – EL soovitus). Tegelikus elus jäetakse osa nahast katmata, kasutatakse liiga vähe ja unustatakse uuendada (peab uuendama iga 2h järel). Kreemi võidakse kasutada alles rannas, pärast seda, kui osa päevasest UV-doosist on juba saadud. Seega müük mõõdab toodete liikumist, mitte välditud UV-doosi. Samas ei saa me teha oletust, et selline käitumine oleks ajaga muutunud. Vähe sellest – pigem on põhjust uskuda, et varem oli inimeste oskus päikesekaitset kasutada kehvem, kui nüüd.

Seega: Oletus 1 ei saa põhjus olla.

Oletus 2: Päikesekaitse annab turvatunde, mis pikendab päevitamist

Mõne teadlikult päevitava rühma puhul on uuringutes leitud riskikompensatsiooni. Ühes noorte puhkajate katses päevitas SPF 30 rühm keskmiselt 72,6 tundi ja SPF 10 rühm 58,2 tundi, mis on umbes 25% erinevus. Randomiseeritud uuring. Samas teises, suuremas 367 puhkajaga katses ei pikendanud kõrge SPF päikese käes viibimise aega ning vähendas põletusi. Seega ei ole riskikompensatsioon universaalne. JAMA Dermatology uuring

Teisisõnu päikesekaitse võib küll osal inimestel toimida kaitsevahendi asemel päevitamisaja pikendajana, kuid sellest ei saa teha üldist seletust melanoomikõvera kasvule.

Seega: Riskikompensatsioon võib olla osa seletusest, kuid olemasolevad uuringud ei võimalda pidada seda kogu kasvutrendi üldiseks seletuseks.

Oletus 3. 1980. aastate kreem oli parem, kui tänased kreemid

SPF kirjeldab eelkõige kaitset päikesepõletuse eest, mida põhjustab valdavalt ultraviolett-B ehk UVB-kiirgus. Ajalooliselt keskendusid testid ja märgistus UVB-kaitsele. Näiteks Ameerika Ühendriikides kehtestati standardne UVA-d hõlmav „broad spectrum” test alles 2011. aastal. USA Toidu- ja Ravimiamet

Lisaks on ajapikku terve hulk päikesekaitse komponente ära keelatud negatiivsete tervisemõjude, kiire lagunemise pärast või muudel põhjustel. Huviline saab lugeda meie artiklit päikeskaitse komponentide kohta.

Seetõttu ei saa viiekümne aasta müügikoguseid käsitleda ühe ja sama kaitsetasemega tootena. Teisisõnu - rohkem müüdud SPF-tooteid ei tähendanud kogu perioodi jooksul tingimata samaväärset UVA- ja UVB-kaitset. AGA pigem peaksid kõik need aspektid vähendama varasematel perioodidel müüdud päikesekaitsekreemide mõju. Mitte tänaste.

Seega: Ka Oletus 3 ei saa põhjus olla.

Oletus 4: Tänane melanoom peegeldab kaua aega tagasi saadud päikesepõletust?

Me teame, et melanoom ei teki üldjuhul samal aastal, kui kahjustus saadi. Tänasel eakal patsiendil diagnoositud melanoom võib olla seotud aastakümneid varem saadud põletuste ja UV-doosidega. Päikesekreemi laialdasem kasutamine täiskasvanueas ei kaota lapsepõlves tekkinud mutatsioone. Ka on meil teada, et melanoomi „peiteaeg“ võib olla aastakümnete pikkune, kuid me ei saa tõsikindlalt väita, et tänane melanoomi kasv on tingitud kõik noorena saadud päikesepõletustest. Puudub statistiline jaotus, mille põhjal saaks öelda, mitu aastat pärast konkreetset päikesepõletust enamik melanoome diagnoositakse.

Seega: Me ei tea, kas Oletus 4 on tõsi. Üldgraafiku jätkuv kasv ei võimalda öelda, kas päikesekaitse võimalik rahvastikumõju avaldub 10, 20 või 50 aastaga. Selleks tuleb võrrelda vanuserühmi, mitte ainult kogu elanikkonna aastaseid määrasid

Oletus 5: Melanoom on üle diagnoositud.

Kas rohkem diagnoose tähendab sama palju rohkem ohtlikku haigust? Me teame, et melanoomi puhul on kriitiline varajane avastamine. Varajase mitteinvasiivse melanoomi korral on prognoos üldiselt väga hea. Suuremast teadlikkusest tingitud nahakontrollide ja dermatoskoopia sagenemine võimaldab avastada rohkem õhukesi ja varajasi melanoome, mis seletab aina kasvavat vahet melanoomi diagnooside ja sellest põhjustatud surmade vahel. Osa uuringuid peab melanoomi ülediagnoosimist oluliseks, kuid see ei seleta kogu kasvu. USA analüüs leidis eri vanuse- ja soorühmades erinevaid mustreid: mõnes sobis kasv ülediagnoosimisega, teistes oli tõenäoliselt muutunud ka tegelik haigusrisk. USA epidemioloogiline analüüs

Seega: Oletus 5 on kindlasti osa seletusest, aga mitte kõik. Täpsemalt seletab see osa kasvust, aga ei seleta languse puudumist.

Oletus 6: Päikesekreem ei saagi üldse kõiki melanoom ära hoida?

Väike osa melanoomidest tekib jalataldadel, peopesadel, küünte all, limaskestadel või silmas. Need melanoomid järgivad sageli teistsuguseid geneetilisi arenguteid ega ole valdavalt põhjustatud päikesekiirgusest. See ei selgita melanoomi üldist kasvu, kuid tähendab, et isegi täiuslik UV-kaitse ei viiks juhtude arvu nulli.

Seega: Võttes aluseks kõigi muude vähkide, välja arvatud melanoomi, vanusestandarditud haigestumismäära 8,6% kasvu USA-s aastatel 1975–2023 ning võrreldes seda melanoomi 221% kasvuga, on selge, et melanoomi trend erineb oluliselt vähkide üldisest trendist.

Teisisõnu: ükski meie oletustest ei seleta üksi, miks melanoomi ja päikeskaitsekosmeetika müügi kasv korreleeruvad ehkki need peaksid liikuma vastassuundades.

Kas vähenemine on kusagil juba alanud?

Kui neid erinevaid põhjuseid on palju ja segadus suur ning päikesekaitse mõju avaldumine võtab aastakümneid, siis kas langust peaks esmalt nägema nooremates põlvkondades?

Tõepoolest, Austraalia andmed näitavad väga erinevaid vanusetrende:

• alla 40-aastaste melanoomimäär on pärast varasemat tõusu langenud;
• vanemates vanuserühmades jätkub kasv;
• 2024 aasta modelleerimisuuring leidis languse ka osa kõrge riskiga päritoluga alla 35-aastaste seas. Medical Journal of Australia

Austraalia tervise- ja heaolu instituudi andmetel langes 0–39-aastaste määr pärast 2005. aasta tippu, samal ajal kui üle 40-aastaste määr jätkas tõusu. Austraalia värskeimad melanoomitrendid

Kus me täna oleme

Melanoomijuhtude vähenemine ei pruugi täielikult puududa. See võib olla juba alanud nooremates põlvkondades, kuid jääda üldgraafikul vanema elanikkonna suure ja endiselt kasvava juhtude arvu varju.

Samas ei tõesta see, et languse põhjustaks päikesekosmeetika. Mõju võivad avaldada riietus, vari, päikesepõletuste vältimine, muutunud vaba aja käitumine (vähem õues ja rohkem nutitelefonis) ja rahvastiku koosseis (näiteks: suurenenud tumedanahaliste osakaal rahvastikus).

Mida me ikka veel ei tea?

Lahtisi küsimusi on tegelikult väga palju. Siinkohal vaid mõned neist:

• Kui suur osa melanoomikasvust on tegeliku haiguse sagenemine ja kui suur osa parem avastamine või ülediagnoosimine?
• Kui palju vähendab korrektne päikesekreemi kasutamine melanoomiriski väljaspool Nambouri-taolist väikese valimiga osaliselt kontrollitud olukorda?
• Kui sageli kasutatakse kreemi kaitseks ja kui sageli päevitamisaja pikendamiseks?
• Kui suur oli vanemate, nõrgema UVA-kaitsega toodete tegelik mõju?
• Millal peaks eri riikides pärast käitumise muutumist olema näha põlvkondlikku langust?
• Kui suur osa melanoomidest ei ole üldse UV-kiirguse vältimisega ennetatav? Kas see on ajas muutunud? Kui, siis miks?

2025. aastal tehti 23 uuringu metanalüüs, mis ei leidnud „kunagi kasutanud” ja „mitte kasutanud” inimeste vahel selget melanoomiriski erinevust, kuid uuringud olid väga heterogeensed ning selline jaotus ei arvesta kasutuskogust ega päevitamiskäitumist. Metaanalüüs

Miks siis ikkagi päikesekreemide müügi kasv ei ole toonud kaasa melanoomi juhtude vähenemist?

Me tegelikult ei tea, sest müük ei mõõda õigesti kasutatud kaitset, melanoom tekib pika viivitusega ning diagnooside arvu mõjutavad ka vananemine, avastamine, päikesereisid, käitumine ja haiguse erinevad alatüübid. Kuna põhjuslik analüüs sisaldab nii palju sisendeid, ei olegi seoste tegemine praegu õnnestunud.

Rahvastiku melanoomi haigestumise kõver ei tõesta, et päikesekreem põhjustab melanoomi või ei tööta. Randomiseeritud uuring osutab regulaarse kasutamise võimalikule kaitsvale mõjule ning Austraalia nooremates põlvkondades on melanoomi vähenemise märke juba näha. Samas ei ole võimalik arvutada, kui suur osa sellest tuleneb päikesekreemist ja kui suur osa muudest päikesekaitseviisidest. Lisaks ei tea me, kui palju see Austraalia uuring on üle kantav Põhjamaadesse, kus tihti on pigem probleemiks liiga vähene doos päikest.

Päikesekreem on UV-doosi vähendamise vahend, mitte luba piiramatult päevitada.

Mis me saame teha?

Selge on, et päikesekaitse on oluline. Korduvad päikesepõletused ja intensiivne episoodiline UV-kokkupuude on hästi teada melanoomi riskitegurid. Seda ei saa ega tohi eitada. Küll aga peame me vaatama, kuidas me ennast liigse päikese eest kaitseme. Päikesekaitsekosmeetika on osa kogu päikesekaitsest, kuid sellega tegelikult saavutatud kaitse võib kasutusviisi tõttu olla laboratoorsest SPF-ist märksa väiksem, sest kreemi kantakse liiga vähe või ebaühtlaselt ning seda ei uuendata piisavalt sageli. Higistamine, ujumine ja hõõrdumine võivad kaitsekihti vähendada või ebaühtlaseks muuta.

Kui eesmärk on päevitada, vähendab läbipäevituv riie palja nahaga võrreldes nahale jõudvat UV-doosi ning katab suure pinna ilma iga kahe tunni järel uuesti pealekandmiseta. Nagu päikesekreemi puhul, ei tohiks osalist kaitset kasutada põhjendusena päikese käes viibimise aja piiramatuks pikendamiseks.